Euroopa sotsiaaldemokraatia ei suuda imperialismijõude ohjeldada. Puhkeb Esimene maailmasõda. II Internatsionaali juhtide revolutsiooniline tegevusühtsus mandub arutuks sotsiaalšovinismiks või kibestunud alistumiseks paratamatusele. Jacques Thibault'le tähendab see lüüasaamine ka hingelist katastroofi. Ta jääb oma leppimatus patsifismis üksi ja ohverdab oma elu lootusetus kangelasteos, mille ajendiks on pigem müstiline lunastamisvajadus kui sihikindel kaalutlus. Teose viimane osa "Epiloog" on tervenisti pühendatud gaasi ohvriks langenud Antoine'ile ja tema surmaeelsetele mõtisklustele. Nende traagikat mahendab lootus, et Jacques'i poeg Jean-Paul näeb uut, paremini korraldatud maailma ning et temas küpsevad väärtuslikeks viljadeks need eod, mida Thibault'de eelnevad põlvkonnad eneses kandsid.