Kandiline kiviplats maa ja taeva vahel – Londoni enesetapjate meelispaik – on ainus, mis seob Nick Hornby romaani nelja tegelast. Martin on telest pagendatud saatejuht, kes on istunud vangis alaealise tüdrukuga magamise eest; Maureen üksikema, kelle päevi täidab sügava puudega poja eest hoolitsemine; Jess pidetu teismeline, kes enne ütleb ja alles siis mõtleb, ning JJ ameeriklane võõral maal, kes on ilma jäänud oma rokkbändist ja tüdrukust.

Ja ometi suudavad need neli inimest üksteist paremini mõista, kui suudab keegi nende lähedastest, sest kohtumispaik annab selleks kätte võtme: nende kõigi elus on ebaõnne kuhjunud nii palju, et vabasurm tundub veel ainsa väljapääsuna.

Kordamööda pajatades kerivad tegelased ühtaegu lahti nii nappe sündmusi kui oma elutunnetust ja tausta. Nende katse klaarida suhteid elu ja surma, inimeste ja jumalaga on häbemata aus, nende jutt siiras ja tavatultki argikeelne. See, ja nelja nii isemoodi maailma kokkupõrkamine mõjub pigem iroonilise kui traagilisena.