Tõeline sõprus ei tunnista piire - ja inimesed pole ainsad olendid, kes sõprust vajavad. Raamatus "Ebatavaline sõprus" on kirja pandud arvukalt lugusid loomadest, kel pole küll üksteisega midagi ühist, aga on sellest hoolimata loonud omavahel ootamatult sõprussideme ning tänu sellele soojusele, lähedusele ja usaldusele, mis kaasnevad tõelise sõprusega, ka oma elu parandanud.

Kujutage ette kiskjat saaklooma kaisutamas. Või lindu imetajaga sõbraks saamas. Või kala, kes pistab ninaotsa veest välja, et koera puudutada. Või hiiglaslikku viipekeeles suhtlevat gorillat nimega Koko, kes embab üht pisikest kassipoega.

Kõiki neid lugusid jutustab teaduskirjanik Jennifer S. Holland, kes pakub siin raamatus toodud loomasuhete kohta ka mõningat tausta. Vahel on nende suhete puhul tegemist mõistlike teaduslike selgitustega: orvuks jäänud loom otsib lohutust vanemalt loomalt; täiskasvanud loom ihkab hoolitseda noorema eest. Võtke näiteks lugu emalõvist, kes sai ühe noore orüksi sõbraks ja kaitsjaks - ootamatu, aga mitte seletamatu lugu. Mõnikord on sõpruse ajendiks vajadus, nagu on lugu ühe pimeda labradori ja tema "juhtkassiga". Kuid vahel jääbki lugu mõistatuseks. Kuidas olekski võimalik selgitada lugu jõehobu Owenist ja kilpkonn Mzeest - kahest kurikuulsalt tusasest loomast, kellest said südamesõbrad?

Iga lugu paljastab sõpruse tõelise väe ja mingil määral ka "armastuse" erinevad kujud, mida on loomariigist võimalik leida. Tõsi, teadlased võivad küll sellesse väitesse üleolevalt suhtuda, aga lugejad tunnevad end pärast selle raamatuga tutvumist loodetavasti teistmoodi.