Septembris 1994. a. siirdus reisiparvlaev Estonia öisele reisile Tallinnast Stockholmi, kuid uppus Läänemeres, viies 35 minutiga endaga kaasa ligi 1000 inimest. Ametlikult korraldatud juurdlus süüdistas õnnetuses laeva projekteerijaid ja tormist merd. Aga Estonia uppus kiiremini kui mõni lõhkirebitud kerega laev. Ohvrid on tänaseni Soome ranniku lähedal suhteliselt madalas vees lamaval vrakil. Sõltumatute uurijate sukeldumine parvlaevale on keelatud. Õnnetust ümbritseb riiklik salastatus. Käesolev raamat uurib alternatiivseletusi, arvestades Nõukogude ajale järgnenud kaost ning lähtudes teooriast, et Estonia keresse tekkis kokkupõrke või plahvatuse tagajärjel auk.