Piirjoon tõelisuse ja fantaasia vahel võib olla väga habras, elu ja surma vahe veelgi hapram. Michael mõistab seda tõde siis, kui ta on koos vanematega kolinud uude elupaika. Lisaks kõigile neile toimingutele, mida nõuab vana laguneva maja kordaseadmine, on perekond mures ka vastsündinud beebi pärast, kes on tõsiselt haige.

Ja siis juhtub midagi kummalist - lagunenud garaažist maja kõrval avastab Michael erakordse olendi. Too on nii kahvatu, kõhn ja räpane, et esmapilgul peab poiss teda surnuks. Võõrast salamahti toites ja ravides saab aga selgeks, et vastutus endast nõrgema ja viletsama eest on iga inimese kohus. Andes Skelligile tagasi tema elu, saab Michaelist nõnda ka oma pisiõe elupäästja.

"Skellig" väärib igati omadussõna, mida sageli liiga kergekäeliselt kasutatakse – unustamatu! See on erakordne raamat, õrn, lüüriline, ent samal ajal realistlikult karm ja põnev, see on lugu, mis jääb mõtetesse kummitama veel kauaks pärast lugemist.