Mõnda aega pärast ülikooli lõpetamist kolib Esta pealinnast alevisse. Ta müüb maha oma vanematekodu, sest sel pole ilma vanemateta enam mõtet ja üksinda ta seal elada ei taha: liiga palju mälestusi, mida aeg pole veel kustutada või kaunistada suutnud. Kohanemine uues paigas võtab aega, kuid eneselegi ootamatult sõbruneb ta Hullaga, 97-aastase keerulise elusaatusega naabrinaisega.

Marje Ernitsa uue raamatu teemaks on pärinemine ja suhted eri põlvkondade vahel. Vanad ja noored ei erinekski nii väga, kui neid ei lahutaks üksteisest aeg, mis muudab nende füüsilist olekut. Olemuselt oleme kõik oma ajas nii otsijad kui ka leidjad, kuid selles ei pruugi tekkida järjepidevust. Katkemise põhjused võivad olla väga isiklikud, aga ka globaalsed, ent nõnda kui jõgi aina edasi voolab, kulgeb ka inimese elu ja alati leidub keegi, kes peab silmas tulevikku, aga oskab hinnata minevikku.