Mälestusi Lembit Ulfsak ei kirjutanud. "See ei huvita mind," rääkis ta ükskord ajakirjanikule, "ma ei taha endale mälestusmärki püstitada." Ulfsaki jaoks oli minevik miski, mis jäi seljataha – ja mäletamise töö jäägu teistele.

Üle saja rolli filmides, kümned osatäitmised teatrilaval, suured preemiad ja väikesed läbikukkumised, tunnid lennukites, kuud proovisaalis ja aastad võtteplatsil – maha jäi sellest kõigest (lisaks ülesvõetud filmidele ja etendustele) hunnik makulatuuri ja määratu hulk teiste inimesi mälestusi. Ei saa väita, et näitlemine oleks olnud tema elus esikohal. Juba oma esimeses intervjuus ütles 25-aastane Ulfsak, et kõige vähem meeldivad talle "bluff kunstis, suured sõnad", aga kõige enam armastus ja sõprus. "Ma ei arva, et minu saatus oleks sedavõrd unikaalne, et sellest peaks kirjutama raamatu," ütles Ulfsak. Ja ometi sõnas ta enne lahkumist lähedastele, et elulugu võiks siiski olla, tajudes ilmselt, et asi pole mitte tema isikus, vaid selles, et tal õnnestus kogeda midagi unikaalset, mida oleks ehk huvitav teistelgi teada. Oli ta ju Eesti ainus sedavõrd rahvusvahelise haardega filmitäht.

"Lembit Ulfsaki eluloo unikaalsus ei tule konkreetselt ühestki teatrilavastusest ega filmist. Selle ainukordsus tuleneb tema talendist.

Sellest sõnastamatust, lõpuni tabamatust, täpsete kontuurideta talendist, mille kandja tarkus ja tagasihoidlikkus andsid õige kujuga voolusängi.

See eripärane anne, Lembit Ulfsaki anne, milletaoline oligi kogu maailmas ainult temal, on põhjus, miks temaga tehti sedavõrd palju filme, miks teda paluti uuesti ja uuesti lavale - ja see on ka põhjus, miks kirjutada temast see raamat."
(Eero Epner)