Mis siis saab, kui oled sündinud madalal, kus inimese elutee peaks justkui mingi vääramatu seaduse käsul kulgema mööda ühtesid ja samu viletsuserööpaid, aga sinu hing ihkab midagi hoopis muud? See teistsugune maailm, kuhu sa tead end kuuluvat, on ju ometi kusagil olemas. On olemas inimesed, kelle jaoks see maailm on enesestmõistetav ja loomulik, kes on üles kasvanud teistsugustes majades, teistsuguste asjade ja ideede keskel, kelle kehadki on juba teistsugused. Kuidas nendeni jõuda? Kuidas murda välja oma paratamatusest, kui su ümbrus sind kõigest jõust sinna tagasi surub? Kuid alati, nagu selgub ka Édouard Louis’ kaasakiskuvast autobiograafilisest jutustusest, leidub selles ümbruses mõni inimene, kes arvab teisiti. Keegi, kes tuleb sulle appi, kes saab aru sinu metsikust soovist muutuda. Sa muutudki. Sinust saab keegi teine, kui oleks pidanud. Aga see on valus tee, sest eks tähenda muutumine mõnede arvates ka reetmist. Teiste jaoks saab su tunnistus oma muutumisest aga julgustuseks – muutuda ise, murda välja...