Ma vihkasin, kui koolis räägiti minust kui nõrgast ja abitust. Kui teised vaid teaksid, milliseid meeletuid lahinguid ma enda sees maha pean! Asjad, mis teiste jaoks olid loomulikud, olid minu jaoks tohutud eneseületused: kehalise tunni eel riiete vahetamine, koolis vetsus käimine... Ja rääkimine. Kui see vaikusemüür oleks kadunud, siis ei oleks mul mitte midagi, mille taha oma ebakindlust peita. Vaikimine oli mind kaitsnud nii ammusest ajast, et oli saanud osaks minust. Vaikimine oli mu kilp, mu raudrüü, mis mind maailma eest kaitses.

Kerttily varjab end vaikuse taha. Kuid ema mõistatuslik hukkumine sunnib tüdruku tegutsema. Üksi. Sest ta ei tea, keda usaldada või kes valetab ja kes varjab. Abi on aga lähemal, kui ta loota oskaks, ja inimesi, kellele tänulik olla, rohkem, kui ta arvanud oli.

Lille Roometsa debüütromaan "Üks väike valge tuvi" võitis kirjastuse Tänapäev 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha.