Grace Bradley asus teenijana tööle Rivertoni mõisasse siis, kui oli alles tütarlaps – enne Esimest maailmasõda. Aastaid oli tema elu tihedasti seotud Hartfordide perekonnaga, eriti nende kahe tütre, Hannah' ja Emmeline'iga. 1924. aasta suvel, ühe särava seltskonnapeo ajal mõisamajas, laskis üks noor poeet end maha. Ainsateks tunnistajateks olid Hannah ja Emmeline ning ainult nemad – ja Grace – teadsid tõde.

1999. aastal, kui Grace on üheksakümmend kaheksa aastat vana ja veedab oma viimaseid elupäevi vanadekodus, külastab teda noor filmirežissöör, kes teeb filmi tolle suve sündmustest. Ta viib Grace'i tagasi Rivertoni mõisa ja äratab ellu tema mälestused.

Jutustatud minevikumeenutusena, on see Grace'i noorpõlve lugu pulbitsevatest kahekümnendatest ja Edwardi-aegsete aristokraatlike privileegide viimastest päevadest, mille purustajaks saab sõda.