See on lugu maarahva soost talutüdrukust Anest ja tema väikesest pojast ajal, mil Liivimaast rullus üle meie ajaloo viimane kohutav katkulaine ning maa hakkas pikkamisi kosuma sõja, taudi ja ikalduse raskest laastamistööst. Ürikuid pole Anest kahjuks meie ajani säilinud, autori kõrvu on jõudnud vaid lood, mille jutustajad ise ammu igaveseks vaikinud. Põhilises oldi siiski üksmeelel: Ane oli ajalooline isik, oskas paljusid keeli. Ta polnud abielus, ent kasvatas poisslast, kellega elas terve aasta üksildast metsaelu Pelgupaigamäel, kuni katku laastamistöö lõplikult vaibus. Ta andis esimesena mõisa koolitoas andekamaile noortele õpetust, oli armastatud ja hinnatud, kaunis ja südamlik naine.