Kui Julia asub psühholoogina tööle vanadekodus Tamarisk, ei usu ta õnne võimalikkusesse. Hullem veel, kohale jõudes meenub talle, et ta just ei pulbitse armastusest vanainimeste vastu. Mõelda vaid, et ta on jätnud kogu oma varasema elu sinnapaika.

Ent ajapikku avastab Julia, et hoolealustel on talle nii mõndagi õpetada. Ehkki on raske uskuda, et magedat nalja viskavate papide, reaalsustaju kaotanud mammide ja murtud südamega kolleegide keskel oleks võimalik oma elurõõm tagasi saada. Aga võib-olla ei sattunud ta siia siiski asjata? Äkki peidab armastus end seal, kus ta seda oodatagi ei oska?