Mu elu on olnud üldjoontes üks suur hõiskamine enne õhtut. Kuigi olen alles kahekümnekuueaastane, on mu hing kuivanud teravaks ja torkivaks vanatüdrukuhingeks. Flirdist, uhkusest, valetamisest, nullide kirjutamisest olen põhjalikult tüdinud. Mu ainus rõõm on, et maailm ei tea midagi minu sisemisest pankrotist. Jah, mul on küll ka veel teinegi rõõm, kahjurõõm teiste inimeste äparduste üle.

Kas selle romaani kangelanna Varpu Vapaa ellu tuleb muidki rõõme, seda saate teada teisest osast "Vallakirjutaja".