Minu isiklik mälu ulatub aega, mil olid alanud 1960. aastad. Mõistagi, kuldsed kuuekümnendad! Aga et neid niiviisi tajuda, oleks siiski pidanud olema vanem, eritlemisvõimelisem.

Ometi, ka inimese varajased mälupildid on ehe ajalooaines. Pole mingi saladus, et isiklik mälu on varajases lapsepõlves toiminud - meie teadmata - ajastu salvestajana, võib-olla suuremas ulatuses, kui mäletaja ise seda kunagi on taibanud. Mis sellest, et vahendajaks on too hilisem, mitmesugustest teadmistest mõjutatud persoon, kes toob kaasa oma hääle ja on võimeline mõistma üht-teist enamat, isegi "kuldseid kuuekümnendaid".

Ajalooalal tegutsejatega solidaarsust tundes tohin ehk jäädvustada mõned fragmendid sellest varajasest ainesest.