Mõned asjad meie elus on kindlad, teised jällegi pole. On midagi, mis ei muutu kunagi, isegi kui me otsime teistmoodi teid, teeme jänesehaake, et elu ja ennast ja teisi ära petta. Ja sel hetkel, kui oleme jõudnud juba mõelda, et kogu see elamise asi tuleb päris hästi välja, vajume taas nendesse kulunud mustritesse justkui vankriratas roopasse. Ja pole kedagi, kes meid välja tõmbaks! Ning siis on asju, mis muutuvad hoolimata sellest, et me üldse ei taha. Inimesed, kes arvasid, et on teineteise jaoks loodud, kasvavad lahku, armastus saab otsa, kuigi seda oli ju kunagi nii palju! Käed hakkavad värisema, sõrmus tiliseb vastu teetassi, teksad kuluvad katki just sel hetkel, kui nad on hakanud kõige paremini jalas istuma!