Charlotte Davis on katki. Seitsmeteistaastaselt on ta juba kaotanud rohkem kui enamik inimesi terve elu jooksul. Aga ta on õppinud unustama. Klaaspurgi killud lõikavad sügavale ja valu uhab kurbuse minema, kuni järele jääb ainult rahu. Ei pea mõtlema isale ja jõele. Parimale sõbrannale, kes on igaveseks kadunud. Ega emale, kel pole enam midagi anda.

Iga uus arm teeb Charlie südant veidike kõvemaks, aga see valutab ikka hirmsasti. Valutab nii väga, et ta ei hooligi enam, ja vahel peabki niimoodi minema, enne kui kuristiku servalt leitakse tagasitee.

Kathleen Glasgow’ debüütromaan on südantlõhestavalt reaalne, vankumatult aus ja sügavalt liigutav portree teismelisest tüdrukust, kes äärepealt ennast kaotab, ja teekonnast, mille ta peab ette võtma, et oma nahas ellu jääda. Autor hoiab lugejal kogu teekonna vältel judinad seljas. Selle hullumeelse tüdruku lugu on tegelikult lugu sellest, mis tunne on elada tüdrukuna hullumeelses maailmas, sellest, kuidas maailm meid katki teeb ja kuidas me end jälle kokku liimime. See on lugu, millest ei saa mööda vaadata.