Armeenia muinasjutud lõpevad tihti sellega, et taevast kukub kolm õuna: üks sellele, kes nägi, teine sellele, kes jutustas, aga kolmas sellele, kes kuulas ja uskus headusesse. Selle raamatu peategelased elavad vanajumala selja taga Armeenia mägikülas, kuhu on jäänud elama veel vaid käputäis inimesi. Keerulisest elust hoolimata nad kõik usuvad millessegi, armastusse, andestamisse, mälestustesse, sõprusse või teiste aitamisse. Lugeja ette astub rida kirju minevikuga külaelanikke, kes teevad oma igapäevaseid asjatoimetusi, kuid kogu küla vapustab uudis, et viiekümne kaheksa aastane Anatolia on lapseootel.