1944. aasta sügisel on sõda jõudnud Lapimaale ja kolkakülade elanikud peavad põgenema üle piiri Rootsi. Isa on lahinguväljal, vennad langenud ja haiglane ema lapseootelm nii jääb põgenikekolonnis talu lehmade eest hoolitsemine teismelise tüdruku õlule.

See on paeluv lugu raskest teekonnast, inimestest ja loomadest, pagulaslaagreist ning jõest, millest kodust lahkunute jaoks saab otsekui piir elu ja surma vahel. See on täiskasvanuks saamise ja aja lugu, jutustus maanteedest ja metsaradadest ning inimese kokkukuuluvusest loodusega.

"Väil" on ajatu meeldetuletus, et kes tahes meist võib olla ühel hetkel sunnitud oma kodu maha jätma ja lootma võõraste abile. Liksom kirjeldab hingekriipivalt, mis tunne on lahkuda oma kodust ja kodumaalt ning elada alaväärsena võõrsil, teadmata, millal on võimaik tagasi pöörduda või mis seal ees ootab.