Sugulastest lapsepõlvesõbrad Leo ja Alice kujutavad teismelistena ette, et elu armsas Devonis kulgeb ikka ja alati harjunud rada. Ent ühel õhtul, kui noored taas tähistaeva all mere ääres istuvad, avaldab Alice saladuse, mida Leo ei tohi iial välja rääkida, ja põgeneb tagasi vaatamata.

Leo jääb kodukohta, teda ootab ees oma elu – ilma Alice’ita. Üldiselt võib selle eluga igati rahul olla – tal on pere ja on sõbrad. Ajuti valdab teda siiski tunne, et miski – või keegi – on vajaka. Seega ei kõhkle ta jaatavalt vastamast, kui Alice mitmekümne aasta järel äkitselt ühendust võtab ja küsib, kas tohib koju tulla.

Ootamatu sõnum viib mõtted minevikuradadele. Alice’i naasmiseni jäänud aja jooksul jõuab Leo üksipulgi mõelda nii asjaoludele, mis tütarlapse omal ajal lahkuma sundisid, kui ka sellele, kui väga tolle ammuse saladuse ilmsikstulek mitmeid sugulasi vapustaks.