"Vaikuse meri" on lugu kunstist, ajarännust ja katkust. Romaan viib lugeja 1912. aasta Vancouveri saarelt viissada aastat hilisemasse Kuu asundusse. Selle käigus rullub lahti aastasadu ja ilmaruumi läbiv lugu inimkonnast ja inimlikkusest.

Edwin St. Andrew on kaheksateist, kui ta aurulaevaga Atlandi ookeani ületab. Peenema seltskonna uks on pidulikul õhtusöögil kuuldavale toodud ägeda sõnavõtu pärast tema ees nüüdsest kinni. Kanada metsikust loodusest lummatuna seab Edwin sammud laande, kuid kuuleb äkki õhulaevaterminalis kaikuvaid viiulihelisid. See hetk raputab teda hingepõhjani.

Kaks sajandit hiljem on Olive Llewellyni nimeline kuulus kirjanik Maal raamatuturneel. Tema kodu asub kunstlikust ilust pakataval Teisel kuuasundusel. Olive’i pandeemiateemalise bestselleri veergudel on veider lõik: mees mängib õhulaevaterminali koridoris viiulit, ümberringi kõrgumas metsapuud.

Kui musta taevaga Öölinnas värvatakse Gaspery-Jacques Roberts Põhja-Ameerika laanes aset leidnud anomaaliat uurima, seisab ta silmitsi võimalusega teha midagi erilist, mis rikub universumi ajajoont.

Kanada kirjaniku Emily St. John Mandeli (snd 1979) kuuendas romaanis põimub intellektuaalne mängulust õrnusega. Ühtlasi kohtab lugeja tema varasemast eestindusest "Klaasist hotell" tuttavaid tegelasi.