Mari Raamoti mälestused hõlmavad ajajärku kuldse kodukotuse päevist 1960. aastate alguseni, niisiis peaaegu sajandit Eesti elust. See on üks väheseid Eesti kõrgema naistegelase kirjutatud mälestusteraamatuid.

Koos abikaasa Jaan Raamotiga rajas rajas ta Tartu lähedale Raadi valda Sahkapuu tallu esimese Eesti tütarlaste põllutöö- ja majapidamiskooli ning juhatas seda kuni kooli sulgemiseni 1918. aastani. Esimese Saksa okupatsiooni ajal 1918 ta vangistati, hiljem oli Mari Raamot Eesti Punase Risti Peavalitsuse liige ja korjandusosakonna juhataja, üks Noorte Naiste Kristliku Ühingu asutajaid ja esinaine 1927-1936, kodutütarde liikumise asutajaid.

Septembris 1944 põgenes ta Saksamaale, kust asus edasi Ameerikasse. Mari Raamot suri 12. märtsil 1966 New Yorgis.