Kalamaja taassünd algas sajandivahetuse paiku. Viimase viie aastaga on mere ja vanalinna vahele pugenud linnaosa kasvanud elanike arvult sama suureks kui kogu Haapsalu.

Kalamaja on tegelikult alati olnud millegi poolest suurim, ehkki 2,1 km² suurune pindala seda aimata ei luba. Keskajal ja hiljemgi teati Kalamaja Tallinna suurima eeslinnana. 1527. aastal oli Kalamajas 78 iseseisvat majapidamist, enamik majaperemehi elatus kalapüügist. Elumajade kõrval asus ka suur hulk kõrtse, põhjuseks sadama lähedus.

Kalamaja esimese kiire arenguperioodi katkestas 17. sajandi lõpus puhkenud Põhjasõda. Järjekordselt kulutulena levinud katk hävitas enamiku eeslinnade elanikest.

Ent 18. sajandi lõpuks tuli Kalamaja tagasi elavamana kui kunagi varem ja kujunes populaarseks lõbustuskohaks. Rajati hulk supelasutusi tavaliste kümblustünnide ja mudavannidega.

Eliitlinnajaoks nendel aastasadadel Kalamaja ei kujunenud, kuigi 19. sajandi teises pooles asus siin mitu suvemõisa - 1920. aastateks muutus Kalamaja hoopis üheks tähtsamaks Tallinna tööstuspiirkonnaks.

Asumi allakäik algas Nõukogude aastatel ja 1980ndatel peeti Kalamaja valdavalt lammutamise ootel kõdurajooniks.

Ent Kalamaja ajalukku vaadates oli selge – see linnaosa tõuseb visa järjekindlusega tuhast. Nüüd valitseb Kalamajas tõeline kinnisvarabuum. Peamised arenduspiirkonnad on mere ääres Kalaranna tänava kandis ja Kotzebue tänava ümbruses. Sinna tuleb lausa uus, Kalma nime kandev tänav. Kalamaja taastulemist ilmestab hästi populaarsete söögikohtade avamine, aga ka uue elu ja äriidee leidnud vanad tööstusalad.

Nii see Kalamaja elab ja areneb. Vana, aga endiselt alati noor.